Aeg teha vahekokkuvõtteid
Kesksuvele kohaselt on aeg vaadata tagasi tehtule ja tuleviku tarbeks märkmeid teha 2015. aasta kevadest- suvest.
Kõigepealt liblikatest. Sel aastal nägime esimesi liblikaid (lapsuliblikat ja koerliblikat) 16. märtsil. Mõne päeva jooksul olid tavatult soojad ilmad ja soe päike meelitanud välja valmikuna talvitunud päevaliblikad, kelleks olid lapsuliblikad ja koerliblikad. Neid võis erakordselt palju lendamas näha. Tavapärane liblikatelend algas ikkagi aprilli teises pooles. Tänaseks oleme 3 kuu jooksul tuvastanud ja liigi määranud 37 päevaliblikaliigil, kes meie aeda ja niitu külastanud on. Kindlasti on neid liike rohkem, kuid mitte veel nii asjatundlikena ei pruugi me mõnede liikide erinevusi tuvastada ja siis võivad nad n.ö ühte patta minna. Aga me õpime igapäevaga seda ilusat ja tabamatut maailma tundma.
Kaamerasilma ette hakkavad jääma järjest enam liblikad, kelle lend hakkab varsti lõppema, selle märgiks on kulunud tiivad.
Vaatamata sellele, et osad isendid hakkavad oma lendu lõpetama, tuleb teisi liike juurde. Ehk siis liblikatelend jätkub ja lohutuseks on see, et nüüd lendama hakkavad liblikad on suured, kirjud ja hästi nähtavad.
Meie eriline lemmik ja ka kaamerat armastav rohetäpik.
Kiirgliblikad lendavad usinasti ja neid võib kohata just liblikaaias ja inimeste lähedal. Lisaks koerliblikad ja kapsaliblikad jt.
Kiirgliblikate arvukus on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Selle liblikaga kohtumine ei jäta kedagi külmaks, tema imeline valguse käes helkiv violetne ülatiivavärvus lummab kõiki, kes teda näinud on.
Niidul jäi kaamerasilma ette üks punpea.
Ja liblikate teema lõpetuseks üks ilus pilt rohusilmikust.
Kesksuvisteks rõõmudeks on ka valmivad marjad ja ritsikate laul.
Sama tähtsad, kui on liblikad meie jaoks on ka iluaed, mis ju ka ennekõike liblikate jaoks on rajatud. Möödunud on 2 kuud ajast, mil sai iluaaeda taimed istutatud. Esimene kuu aega valitses meie kandis põud, ehk siis viimane vihm tuli 26. mail ja järmist sadu pidime ootama 24. juunini. Aiapidaja igapäevaseks toiminguks oli siis kastmine-kastmine ja veelkord kastmine ning muretsemine, et kuidas kõik taimed ikka ilusasti kasvama läheksid ja ellu jääksid. Mõningad taimed siiski välja läksid, kuid selle põhjuseks oli pigem maa ja askoha sobimatus. Tänaseks on vihma sadanud nii mõnedki korrad ja seda alati mitte kõige sõbralikumal moel, aga taimede kasv ja avanevad õied rõõmustavad meelt ja südant, ning aedniku rõõmuks on aias jalutada ja õisi imetleda (no tegelikult tuleb vahel ikka umbrohtu ka kitkuda).
Veel üks huvitav objekt, mille valmimist ootasime pikisilmi ja aeg-ajal käisime ikka torkimas ja uurimas, et kas ikka tuleb midagi või mitte. See oli meie väike lilleniit, kuhu külvasime erinevaid lilleseemneid (moonid, kosmosed, pruudisõled jne). Külvi tegime 1. mail ja no ei tahtnud see asi kuidagi edeneda. Tänaseks päevaks on oma õied avanud moonid ja veel rida tundmatuid lilli, kohe-kohe hakkavad õitsema ka kosmosed ja pruudisõled. Eksperiment õigustas ennast, kuid saime ka tarkust juurde kuidas järgmisel aastal paremini teha.
Kesksuvi on tore aeg lilleilu nautimiseks, liblikavaatluseks, marja- ja seenekorjamiseks, õhtuseks ristikalaulu kuulamiseks ja veel paljude muude toredate asjade tegemiseks. Trotsigem siis ilma ja nautige kõik seda, mida loodus pakub!