Jälle on kevad…

…mis esialgu venis ja vindus, kuid nüüd on juba pikemat aega sinise taeva, särav päikese ja maheda tuulega meid rõõmustanud. Maikuu kohta üsna tavatult soe ja päikeseline. Peab tunnistama, et päikesest ja soojast saadud energia võimaldab teha rohkem ja vaadates tagasi oma päevadele, tundub uskumatuna, et kas tõesti nii palju asju on ära tehtud ja korda saadetud. Ees ootavate tööde nimekiri ei muutu sellest aga lühemaks vaid proportsionaalselt organiseerime sinna uusi tegemisi juurde :). Tüüpilised eestlased, vist. Ei oska ju niisama passida ja terrassil pikutades päikest võtta ja lasta ajal lihtsalt minna. Päikest saab ju võtta ka tööd tehes ja linnulaul on kui paitus kõrvadele, kui lillepeenardes toimetada. Lillepeenrad… see on juba omaette teema. Sel kevadel tõotasin endale, et ei ühtegi taime enam! Pigem on vaja peenraid pisut ümber organiseerida – mõned taimed vajavad ümberistutamist, jagamist, mõnele pakkuda sobivamas kohas uut kodu jne. Sellised mõtted olid sügisel, mis aga juhtus kevadel? Avastasin taas ennast käruga mööda aeda ringi sõitmas, millel taimepotid peal ja kullipilguga otsimas kohta, kuhu need iludused siis panna. Ja aednik leiab selle koha peaaegu alati. Eks näis, kui kogu see ilu ükskord kasvama hakkab, kas kõigile ikka ruumi jagub. Ja maha panemata on veel gladioolid… Peenardest rääkides, siis peale esimest aiatööde ringi, kus kõik lillepeenrad sai kaevatud ja väetatud ja suund sai aiamaale (mis on meil küll väga pisike ja kasvatame seal vaid maitsetaimi ja natuke maasikaid) võetud, oli küll tunne, et siia ma suren, vot just selle hargi najale. Rohkem peenraid ei tee, see on minu piir. Ja mis siis juhtus 4 päeva hiljem? Uidates mööda aeda ringi – tegelikult otsides, mida teha, haarasid käed paratamatult labida järgi, sest üks kena koht suurte kividega on kui loodud meie imeliste kannade jaoks, see vaja ju kenasti peenraks kujundada. Taas kord sõin oma sõnu. Selles valguses vaadates, tundub, et suvi tuleb meil väga töine, sest murrame endale antud lubadusi pidevalt – jõuame rohkem, kui plaanime. Plaanid on meil aga suured. Siin väike pilt ehitustöödes, mis aias käimas.

Realiseerumas on meie plaan hakata liblikaaias pulmi ja pidusid korraldama. Kõik see on nii põnev ja kaasahaarav. Ja loomulikult töömahukas. Kuid selle kohta on ütlus – kes teeb see jõuab. Ja meie jõuame ja tahame.