Aed kui kirju liblikas
Selline on Liblikaaia slogan.
See oli 2014. aasta oktoobrikuus, kui maa oli kollasetest vahtralehtedest kirju ja nuputasime, mis võiks olla meie loodava ettevõtte tunnuslause. Liblikate hingeelust me sel ajal veel suurt midagi ei teadnud, küll aga meenus põhjus, miks me sellise suunitlusega ettevõtet rajama hakkasime. Meile meeldisid liblikad ja lilled ning nende kahe kooslusest oli võimalik luua midagi sellist, mis lisaks silmailule lisab ka teadmisi. Liblikad on ilusad, kirjud ja algaja silma jaoks ka suured (ehk siis enamus märkab vaid neid liblikaid, kes on suured ja efektse tiivakirjaga) ning sama on ka lilledega. Märgatakse ikka suurte ja säravate õitega lilli. Suur ja värvikas mõjub ligitõmbavalt, väike ja tagasihoidlik jääb selle varju. Kuid ilma väiksemate ja tagasihoidlikemate liblika- ja lilleliikideta ei saaks ju suured särada. Uhkeid ja suuri uurides märkad ka lõpuks pisemaid ja tagasihoidlikemate värvidega liike.
Iluaaeda planeerides ja sinna taimi valides, sai lähtutud sellest, et liblikatele meeldivad taimed, milles on palju nektarit. Sest päevaliblika valmikud saavad süüa ainult vedelat toitu, mistõttu nende peamiseks söögiks on taimeõitest imetav nektar.
Ja nii see aiakujundamine algas, ikka sooviga, et liblikad leiaksid omale suve teises pooles koha, kus endale toitu hankida ja meile silmailu pakkuda. Täna, 2,5 kuud hiljem (taimed said istutatud 22. mail), mil aed on õitest kirju ja viimaks ometi on saabunud kaua oodatud suvesoe, võib öelda, et meie aed on tõesti kui kirju liblikas ja ka liblikad on omale meelispaiga leidnud. Ja nii ongi esimesel aastal juba välja kujunenud, et esimesi kevadisi liblikaid võib näha metsa all ringi lendlemas, suvel on palju vaatamist niidul, mil enamus sel perioodil lendavaid liblikaliike seal toimetavad ning augustist, kui niidul õistaimi napib, kolivad liblikad iluaaeda.
Järgnevad päevad toovad suvesooja ja loodetavalt ka uusi ja huvitavaid liblikaliike, keda kaamerasilm pole veel tabanud. Erilise huviga ootame leinaliblika tulekut.