Liblikaaia iluaaed sai aastaseks

23. mail 2015 saime esimese istutusala rajamisega ühele poole. Kavandil olnud plaan sai peenrasse istutatud, küll teatavate mööndustega, aga paberil ei saa sa kunagi päris täpselt näha seda, kuidas looduses see kõik välja nägema hakkab. Ise jäime tol korral rahule, pisut hõre küll tundus, aga mõne kuuga oli pilt hoopis teine ja rohelist massi peenras rohkem, kui musta mulda. Rahul oleme ka täna. Kuigi ümberkujundamine ja siblimine ei lõpe vist neis peenrades kunagi. Inimene püüdleb ju täiuslikkuse poole, aga teatavasti on taimedel omadus kasvada ja võibolla mitte alati sellises suunas ja kõrguses, mis meile meeldiks.

Blogi on üks tänuväärne asi mälu taastamiseks ja oma tegevuste arhiveerimiseks. Päevikuks seda pidada ei saa, aga üldisemad tegemised ja meeleolud saavad siin kajastatud.

 

Möödunud maikuust meenub, et vihma oli sadanud kuu jooksul mehiselt ja pinnas istutamiseks oli ideaalne. Riietuse põhjal aga võib väita, et sellist rannailma siis ei olnud, kui tänavu maikuus. Päike on tore, aga aedniku jaoks on vist vihm isegi toredam, nimelt ei ole meie vihma saanud 28. aprillist saadik. See tähendab aga pea igaõhtuseid mitme tunniseid kastmismaratone. Naljaga pooleks, aga eile tekkis selline mõte, vaadates oma aeda, et võikski hakata ainult kukeharju, naistenõgeseid, metssalveisid ja kurekellasidkasvatama, kaoks igasugune kastmise vajadus ära. Aga kas ka liblikad vaid nende taimedega lepiksid, on kahtlane.

Lisaks esimesele istutusalale lisandus möödnud aastal roosipeenar, kus hetkel rõõmustavad silma valged tulbid ja laugud.

Ning sügisel ja sel kevadel veel 2 suuremat istutusala, milledest üks on püsikutepeenar ja teisel tuleb sel suvel lilleniit. Sinna sai külvatud erinevaid seemnesegusid, mis olid spetsiaalselt kokku segadut seemnetest, mis meeldivad liblikatele ja mesilastele. Ootame ja loodame kirevat värvilaiku.

Hetkel on lõpetamas õitsemist tulbid ja alustanud õitsemist kurekellad ja naistenõgesed.